Kas ma võiksin teha odavama ostu?

KKK |

. Kolmest kaks,kui mu mälu ei peta, olid endiselt sellised „tõsisemad“ ja ühtlasi monokroomsemad, ning vaid vaikelude idee oli läbinisti uus ja mänguline. Hetkel ilmumata.KUNSTNIKU PROFESSIONAALSUSEST.professionaalsust võiks siinkohal tõlkida kui analüüsivõimet – oskust mõista indiviidi, kunsti ja ühiskonna vahelisi seoseid ning seda tulemuslikult oma loomingus kasutada. Mul on näitusel töö pealkirjaga „ Sõda“. Ühesõnaga, värdjad, sest ilmselt ei vasta nad enamiku ootustele. ree peale, nii et suutsin lõpuks teha oma esimesed enam-vähem tõsiseltvõetavad tööd. „Hümn“ otsis vastust küsimusele, mis tunne on olla kodanik ja ühe lojaalsuse tingimusena samastuda riiklike sümbolitega. Kasvõi negatiivse näitena. Nii nagu kogu aeg ei saa nalja teha, ei saa väga kaua ka olla kompromissitult tõsine ja vaid absoluudile keskendunud. Kuigi piltidel kujutatud on kahtlemata teatud määral ebardid, annab taoline suht jõhker nimetus mulle siiski loojana üsna suure vabaduse, sest juba nimetusest lähtuvalt ei pea taolised isendid kellelegi meeldima ega mingit sümpaatiat esile kutsuma. Püüan maalida nii, et saadud tulemus oleks kõnekas ja oluline. „Koosolek“ püüdis kokku võtta autoriteedi ja juhi otsinguid. Väidan kompromissitult, et kunstis peab püüdma ajada oma rida, kasvõi juba seepärast, et see on raskeim võimalus ja seetõttu ka huvitavaim, kuid igal juhul teostatav. Ja see hoiab tegelikult tunnetusliku kandepinna alati küllaltki laia. Ühest küljest küll kohmakas ja ajalik tehnika, teisalt pretensioonikus ja auväärsuse oreool, mille tagatiseks sajandeid maalikunsti ajalugu. Tegijana olen püüdnud selgitada oma suhet sellise nähtusega nagu maalitud pilt. Kosmoses on aga kõik teisiti ehk otseöelduna parem. Enamasti valin ma maalimise, paljuski ka  seetõttu, et seda keelt arvab mõistvat enamik ning see loob hea alguse vastastikusteks loomingulisteks vigadeks.  

Lühike statement ühe väljamaa kunstiraamatu tarvis. „Kaido kunstikool“ rääkis juba väga lahtise  tekstiga teatavast ummikust. profi mõistes muidugi midagi ei tea. Ning kuigi ma mingil perioodil ei soovinud end maalijaks nimetada ja sooritasin prooviks retki ka teistele aladele, on tagasivaates fakt, et absoluutne enamik minu töödest on maalid, ning maalides olen ma eelkõige juurelnud maali kui keele üle, s.t. Tehnilised oskused ja kogemused kombinatsioonis lapsikuse ja lihtsate lahendustega. Eks see üks Frankensteinide tegemise jada on ning tulemused on ja  peavadki olema erinevad. Alljärgnevalt püüan nimetada küsimusi, millele olen pidanud oluliseks lahendusi otsida. Kui see üldse millestki räägib, siis inimlikust saamatusest, aga saamatusest, mis segatud ülbusega. Piltide, mis vastaksid kujunenud olukorrale kõige laiemas mõttes, nii nagu mina suudan seda mõista. Kui inimene midagi püsivat saavutab, siis vaid oluliste vigade hinnaga. Mina oma arust tegin just hästi tõetruult. Nii saavutatud tulemus peaks ideaalis olema isiksuse mudel, kus objekti eri osade omavaheliste suhete tulemusena tekib minus olevaga analoogne pingeväli. Ehk ainult „The Band´i“ kõlarid seal vahel oli selline zen hingetõmbepaus ning meditatsioon, kuid  need olid tehtud ka varem,  valdavalt enne ülalkirjeldatud töid. aastal.KONTSEPTUAALSEST MAALISTÜks ja ainuke meetod maalikunstis, millesse ma seni tegelikult usun – vast liigagi palju - on nn. See oleks selline õnne ökoloogia suund, mis keskenduks lihtsate igapäevaste vaimsete ressursside korduvkasutusele, ning kunsti ülesanne võiks seal muuhulgas olla igavate, ebahuvitavate, mittemidagiütlevate jms. Oleksin soovinud fikseerida igaveseks ennast mingil ajahetkel, viia valitud materjal võimalikult idaalilähedasse seisu ja ta sellisena säilitada. Seetõttu võib järgnevat kasutada saatetekstina kogu mu senise loomingu kohta. Mulle see asi visuaalselt küll väga meeldis, kuid kuni lõpuni ei saanud ma tegelikult aru, mis reeglite järgi sellist värki tehakse, ning seetõttu püüdsin lihtsalt jäljendada neid kaastudengeid, kelle tööd rohkem kiita said. Kogesin, et on vähemalt mingi osa kunstist, mida saab ja on mõtet mõistusega korrastada. Ning mitte selle füüsilise parendamise kaudu, vaid eelkõige mõtlemise ehk kinnistunud tähenduste muutmise läbi. Ma olen isegi paar korda elus kakelnud, aga tõesti ega ma sellest n.ö. „Ma tean küll, missugune maja sellele vanamehele meeldib!“ Tuhkagi sa tead. „Küsimused“ kaardistas  praktiliselt üksikisiku ja maailma suhet.  Endale on oma lapsed muidugi kõik armsad, kuid isegi mina saan aru, et tegu on üsna riskantse seltskonnaga, kes ei pea sugugi kõik ja kõigile meeldima. Toonitan veelkord, et nii see ei ole, kuigi ei saa  salata, et olukordade väljamõtlemine ja lavastamine nn. Jõudsin semestritöödena projekteerida mänguväljakut ning töölaua valgustit ja mõlemal juhul õppisin, kuidas kasutusmugavus ja  eesmärgipärasus saavad esteetiliste ideaalidega liituda väga loogilisel ja argumenteeritult tõestataval moel. Televisioon, kino, arvutid jne. Selline loominguline teatepulga ülevõtmine autorilt tähendab aga praktiliselt kohustust arendada uljalt ja omanäoliselt edasi kõiki vihjeid ja märke, mis selleks vähegi võimalust tunduvad andvat. Pidime lahendama palju erinevaid tasapinna ja ruumi ülesandeid - igasugused mittekujutavad struktuurid, rütmid ja mahud - millele suudeti lisada vähemalt teismelise jaoks ka piisavalt avardav vaimne mõõde. Kadude all ei pea ma isegi silmas mingeid üllaid ideoloogilisi kääre, vaid lihtlabast tehnoloogiat. Aga probleem kui selline jäi painama, ning tekitas aja jooksul mu ajupinnale paar kurdu juurde.
Kokkuvõtvalt. Võib küsida, kui vajalik on sellise lähtekoha määramine. Mäletan täpselt, et just taoline praktiline mõtlemine aitas mind maalieriala viimasel kursusel tagasi n.ö. Valmistada ette maja Mõtte jaoks, siis ta tuleb sinna sisse elama. Eks ma olen seda üritanud kogu aeg, aga mis puutub loomingusse, siis siin on sellele vastukaaluks töötanud kunsti paratamatu ja üldiselt hinnatav omadus tekitada erinevaid tõlgendusi ning seeläbi provotseerida vaatajat samuti „loominguliselt“ mõtlema. Midagi olemuslikku on siis kindlasti välja jäänud. Nägin avamisel  Anders Härmi ja meenutasime, kuidas ma kunagi tegin töö, kus tikud kaklesid.  Anders  siis kusagil kommenteeris, et üks mis selge, et Kaido Ole kunagi kakelnud küll ei ole. Õnneks  oli mul oidu alustada uue ja värske ideega, eelkõige seetõttu, et end uue ja huvitavaga käima tõmmata, et seejärel teha ära ka ülejäänud kaks.  See nimetus ei nori sümpaatiat ega lugupidamist, vaid viib asja  kohe madalaima  ühisnimetaja tasemele. Kontrollin oma tõekspidamiste usutavust pideva näitusetegevuse kaudu ja ainult tänu sellele olengi söandanud siiani õppejõuks olla, kuigi tihti raske südamega. Alul uue lähenemisega vaikelud näitustel KUMU´s ja Temnikova & Kasela galeriis ning nüüd lõpuks sama ätituudiga siis ka inimesed. Tänu avangardile on võimalused piiramatud ja jätkub materjali isikupäraseks selektsiooniks ning süstematiseerimiseks. Kas ma võiksin teha odavama ostu.  
Väljavõtted näituse taotlusest Tallinna Kunstihoone nõukogule. Iga kihiga peaks sinna lisanduma midagi olulist, nii et lõpuks sa tõesti NÄED ennast ja seeläbi ka TEAD ennast. Tihedalt läbimängitud võimalustega, paljuski absurdne, kuid samadel põhjustel ka intrigeeriv. reaalsuse küsimus on see, kas kunstnik siis ikka teab midagi sellest, millest ta räägib. Selgitan oma motiive antud küsimuses nii: kui ma maalin, siis esiteks tekitan primitiivsete vahenditega puuduliku, kuid inimese meeltele piisava illusiooni, ja teiseks maalin ma maalimist, s.t. tsiteerin sellist võimalust kunstis. Äärmuste kompamine annab teada mänguruumi ulatuse ja absoluutsete, puhaste lahenduste puudumise. jne just kohtumine tundmatu ja arusaamatuga. nähtuste kullaproovi väljatoomises. Väljendid „teha“ ja „valmistada“ selmet öelda „maalida““ tulid eelnevasse teksti mõtlemata, kuid tegelikult ei oleks ma ka mõeldes saanud õigemini väljenduda. Ei mingeid piiranguid peale enda soovide või mitte-soovide. Mõlemad tinglikud äärmused teenivad enesetunnetuse eesmärki, minu soovi eristada end ümbritsevast.

PÕLETAVAD KÜSIMUSED | Mis uuest aastast tulumaksuvaba.

. Aga ma mõtlen kõigest sellest kogu oma piiritu ebakompetentsusega ja need mõtted on täiesti reaalsed ja ma kardan, et see ongi pea ainuke reaalsus, mis meie jaoks olemas on. Meenutan, et Rapla poisid Marko ja Kaido, minu ja Marko Mäetamme alter ego`d, andsid sellele väga ühese ja selge vastuse, ehitades raketi, et maalt lahkuda, kuna see pole koht ega  midagi. Ühesõnaga, teel õnnele tuleks keskenduda tavalisele, mis on ammendamatu ja end taastootev ressurss, mitte  ebatavalisele, mis end ise hävitab ja mida  seetõttu kunagi piisavalt ei jagu. Analüüsist ja mõistusest pole siin eriti tolku, sest painaja ei kao kuhugi isegi  kui temast rääkida. Järjekord on kronoloogiline uuematest vanemateni.Teine n.ö. Ja mängus saab ta kätte võtta püssi, milleks elus võimalust harva, kuigi mingi ürgne soov seda nõuab. Mis ei tähenda, et mina neid armastusega ei teeks, kuid lihtsalt ootused ja ideaalid on inimeseti erinevad ja ehk ongi parem, kui kohe kõigilt endale tunnustust, sümpaatiat või lausa armastust ei nõua. Viidatud näitus oli „Basic“, mis toimus EKM Rottermanni soolalao näitusesaalis.ÜHE LAHENDUSE PUUDUMISESTOlen tundnud, et ei olegi võimalik keskenduda ainult ühele lahendusele, sest teatud tasemest alates hakkab see üks tähendama ka oma vastandit. Minu jaoks kõige ehmatavam oli üks mustvalge triipkoodide rütmil ning varieeruval tihedusel rajanev kompa, mille edukaks lahendamiseks puudus mul sel hetkel igasugune vaimne valmisolek ja ka praktiline tunnetus. Inimene kui eksperimentide  ja  otsingute võimalus. Mõtlemise ulatuse andis kätte juba disaini väga universaalne ülesannete skaala, mille üks ots alustas elust enesest ning teine ulatus puhaste  vormide ja rütmide abstraktsesse maailma. vorm ongi alati olnud piltide sisuks, kuigi vaataja eksitamiseks või puhtalt mängu pärast olen kasutanud tihti ka lihtsalt loetavat story´t, mis püüaks nagu olla pildi „mõte“, sõnum, miks töö maalitud on. Neid viimaseid on aga planeet Maal piiramatus koguses ning nende surmahaare on enamiku kodanike õnnetunde üks peamiseid rikkujaid. Ning tulistada seda oma alter ego suunas, milline tore psühhoanalüütiline provokatsioon vaataja suunas! Vihjaks nagu autori sisemistele konfliktidele, aga stopp. Kas iseennast foto vahendusel või ülima piirini disainitud ja  lihtsustatud pallpeade kujul. Püüdsin kõikide järgnevate näitustega võimalikult täpselt „sõnastada“ või siis õigemini „pildistada“ midagi endale eluliselt olulist. On ainult Mõtte väikesed aspektid ning ei ole asja või sümbolit, millega saaks Mõtte ühe korraga ja ammendavalt kirja panna. Mõlemad on sellised objektiivsed äärmused, kus millegi juhusliku jaoks pole ruumi jäetud ja kõik lihtsalt on nii nagu on. 

Selles mõttes on praegused värdjad üsna unikaalsed ning avavad täiesti alakasutatud,et mitte öelda kasutamata potentsiaali. Arvan, et kogu maailm ja koos temaga ka selline hajuv nähtus kui kunst, on niivõrd küllastunud eri tähendusvarjunditest, et on lausa eluohtlik asuda midagi tegema, andmata enesele ligilähedaseltki aru, mis see on. Everything goes. 
Üldnimetus „värdjad“ hüppas pähe juhuslikult, kuid tundus kohe olevat õige. Mitte et sa oled nii ülbe, et hakkad jumalale projekteerima. Uus oli niipalju huvitav ja arenev, et millekski muuks ei jäänudki enam aega ja polnud ka vajadust. Sain üsna ruttu aru, kui suureks oli vahepealse tõsiduse jooksul kasvanud mu allasurutud mängulust ja lihtne katsetamisvajadus, mis ei otsi ilmtingimata õigustust ja seletust mõnest eksistentsiaalsest probleemist.

Samal põhjusel kasutasin ka sõna „loomine“ maalimise asemel. Sa ei saa teha jumalikku arhitektuuri, sa saad teha tavalist arhitektuuri, ning loota et ehk jumal tuleb sinna sisse elama, ikka sedapidi. mittepäevakajaline või lausa  eskapistlik kunst peab ikkagi suutma mingil moel tabada ümbritseva valupunkte või muidu pole ta suurt midagi väärt. Kas ma võiksin teha odavama ostu. 1credit kiirlaen viru terminali laen. Oleks väga libe tee püüda mõtet ka ammendavalt kujutada. Näha, kui erinevates suundades on võimalik mõelda ja tegutseda, ning püüda seejärel oma maailmapilti samuti niipalju suuremaks mõelda, et ka see uus ja teistsugune sinna ära mahuks. Enamasti kipub asi küll minema paraadportreeks kätte, sest inimene on nõrk ja ümbritsev pigem soodustab neid nõrkusi, s.t. Pigem eelistan hoiakut, et kui Mõte on kogu kupatuse peal olev absoluut või jumalik kvaliteet, siis ta nii ongi ja sinu ülesanne on hoopis oma mänguruum korralikult ära teha. Otsisin sahtlitest välja ja panin kokku valiku tekste või tekstilõike, kus eri aegadel ja eri põhjustel olen midagi kunsti, selle tegemise ja eesmärkide kohta arvanud. Tõepoolest, enamik kunstist on oma olemuselt juba paratamatult sümboolne ning seetõttu vajabki tõlkimist, aga ma eelistaksin sel juhul nii autori ehk kodeerija kui ka vaataja rollis ehk dekodeerijana võimalikult lihtsaid ja loogilisi seoseid. Jalad maas ja pea pilvedes, ning kuna tegutseda tuli nõuka  ahistavate olude kiuste, siis ei saanud keegi läbi ilma huumorimeeleta. Mulle tundub, et see üsna jõhker ühisnimetaja annab vabaduse nii mulle autorina kui neile juba  eksisteerivatele tegelastele. Aga see selleks.

.läbisin kümne aasta jooksul oma arengus nii mittekujutamise kui kujutamise ja laias laastus arvan omavat teadvustunud kogemust põhilistest valikutest, millega maalija kokku puutub. Selleks, et saada mängust täit naudingut, tahan säilitada teatava arusaamise oma tegevusest.
Lõpetuseks uudsusest ehk originaalsusest, mida olen alati oma südameasjaks pidanud. jutustavate piltide jaoks on olnud suurt naudingut pakkuv, ning kahtlemata on tegu igati olulise töö komponendiga. Kuigi esimene kõlab pretensioonikalt, oleks teine veelgi halvem oma liig kitsa tähenduse tõttu.
Alljärgnevalt veel paarist olulisemast küsimusest. Luua erinevaid kujutisi lähtudes AINULT sellest, mis meeldib ja pähe tuleb

Märkused