Kuidas abiellumine muudab sinu suhtumist rahasse alatiseks

Elizabeth Gilberti \”Committed\” raamatus on see kenasti kokku võetud – inimesed on aegade algusest ja läbi kõikvõimalike re¸iimide tahtnud abielluda, olla \”meie\”. Mina olen seda meelt, et kui kaks inimest teineteist armastavad, siis nad on koos ka ilma abieluta. Meestel on see omastamisinstikt küllalt tugev. Tahtsime olla üks pere ja seda igas mõttes. Viis aastat peale kooselu algust hakkas mul midagi sees kripeldama. Minule on tähtis abielu ja seepärast peab see olema oluline ka minu kaasale. Muidu olen täitsa naise moodi olevus, lapsedki on tulnud kenad ja arukad. Mõnikord kahetsen, et üldse abiellusin, vahetasin sellega koos oma nime ära ja tahaksin nüüd oma vana neiupõlve nime tagasi aga puht materiaalsetel põhjustel ei ole see hetkel võimalik. Siis usun, et ta on ptüi-ptüi-ptüi väga hea kooselu ja pereelu materjal.

Kuidas abiellumine muudab sinu suhtumist rahasse alatiseks

. Olen väga pühendunud oma abielule, tunnen, et mees hindab mind kui oma naist ja abikaasat. Ja kui ei lähe, mis siis ikka. Meie jaoks pole abielu lihtsalt paber, vaid üks ilus eriline sündmus mis lõplikult ühte liidab 🙂 Please wait. Mees pole iialgi olnud abielu või laste vastane, aga ta ei soovinud neid kumbagi peaaegu õige naisega, vaid täpselt ja ainult tema jaoks õige naisega. Abielu pole mulle kunagi oluline olnud, minu jaoks on see olnud pelgalt paber. Ega paber ju ei muuda tundeid, kui siis, ainult perekonnanime 🙂 Please wait. See kõik on muidugi ilus ideaal ja kes teab, kas elu läheb nii. Ma ei oska enam öelda, kas mul oli muid variante. Mina läksin Belgiasse tööle, mees oli kaasas, kasvatas kodus last. Võtan mehe nime, siis oleme lõpuks kõik sama nimega, ei pea selgitama igal pool kes on kes ja lapsele õpetama, et emme perekonnanimi on Kask aga issi nimi Kuusk nagu temalgi. Ainult kaks kuud pärast tutvumist küsis ta mind endale naiseks ning me viisime ka kohe avaldused sisse. Abieluni jõudsime aasta hiljem. Mis teha, mõni kooselu pole määratud lõpuni kokku jääma. Inimese meel ja tahe on muutlikud ja vahel tundub, et on lihtsam raskustele alla vanduda kui neid lahendada. Minu jaoks on abiellumiseks suhtes oma aeg. Abielluksin vaid materiaalsetel põhjustel, kui neid peaks tekkima. koomik.[/tsitaat] Kui neil lapsi ei olnud, siis vbl jah jäi kõigest ilma. Pühendumist võib ilmselt mitut moodi näidata, minu jaoks näitab ülimat pühendumist abielu. Suht sama teema oli sõbrannal Soomes – aga rollid olid vastupidi. Probleeme võib tekkida ka kui lastega üksi reisile lähed ja teil erinevad nimed on.[/tsitaat] See oleks nagu minu kirjutatud. Siin ongi vahe.[/tsitaat] See paber võib teinekord jällegi tekitada hirmus palju tüli, kui on ühisvara aga üks tahab jalga lasta aga teine tahab käru keerata. Tänapäeval on muidugi abielu ka lahutatav ja võib-olla abiellutakse seetõttu vahel liialt mõtlematult. Muidu elaksime niisama koos, suhte tugevust abielu ei mõjuta. Nii peaks olema minu meelest ka abikaasaga. Kui lapse isa naiseks palus, siis tundus see täitsa loomulik asjade käik. See on leping, leping üksteise ja riigiga. Kusjuures ei minul ega temal ei olnud suurt kallist pulmapidu, küll aga armas ja emotsionaalne registreerimine. Kahju muidugi, et paljudel tänapäeva meestel see põhimõte on. Nagu ema ei olekski pere täieõiguslik liige. Abielu aitab hoida meeles, et abikaasad on lõpuni koos ja seetõttu peavad pingutama, mitte alla vanduma. Praegu on ta öelnud, et on väga õnnelik abielu üle ja arvab samuti nagu mina, et abielus inimesed on nö \”päris pere\” ja mitte-abielus lihtsalt kaks täiskasvanut, kes koos last kasvatavad. Riigil tekib peale lepingu sõlmimist kohe ka kohustused. Koos abiellumisaja möödalaskmisega muutub veel mõndagi. Läksime siis ja lasksime selle paberi endale välja printida. Mehed, kellel on rohkem suhteid olnud juba noorusest peale nii väga abielluma ei kipu.

Küsimus meestele - abiellumine? - Perekooli Foorum

. Ma ei saa aru inimestest, kes sellest asjat midagi ei mõkka. Selline vanamoeline inimene olen. Miks teised abielluvad, seda ma ei tea ja tegelikult mind ei huvita ka. Mulle on ka tähtis, et tervel perel on mehega sama perenimi. See annab võimaluse olla vaba, vaba oma arvamustes ja väljaütlemistes, sa ei pea kartma, et teine osapool lihtsalt jalutab minema. Loomulikult võivad ühel hetkel mängu tulla juriidilised aspektid aga hetkeseisuga mina abielu ei soovi. Probleeme võib tekkida ka kui lastega üksi reisile lähed ja teil erinevad nimed on. Ühel juhul pole vastutust, teisel juhul tekib vastutuse moment. Ja samuti ei meeldi mulle staatus \”lahutatud\”, juhul, kui peaks lahku minema. Ära nukrutse ja ole õnnelik oma pere üle. Kui ikka on mingigi kahtlus, siis see, kellel on mingigi kahtlus leiab ka vabanduse a la raha ei ole, aeg pole sobiv vms. Kui ma oma mehega kokku sain, siis teatasin üleolevalt, et abielu on vaid paber jne. [/tsitaat]Näed, Kaarel, kelleks sind siin peetakse! Loodaks siit kohtuasja näha…. Üks minu tehtud teema: Mu abikaasa on öelnud, et talle ei tähendanud ka abielu midagi ja ta ei tahtnud kunagi abielluda, sest see on lihtsalt paber. Kuna minu jaoks on abielu väga oluline ja abieluväliselt ma lapsi saama nõus ei olnud, siis arvestasime mõlemad, et ilmselt koos peret looma ei hakka, aga praegu on koos hea olla küll. See ei ole muidugi mingi reegel, lihtsalt mehed, kes minu tutvusringkonnas abiellunud on, on kas hilja naise leidnud või siis abielluvad juba pikalt koos olnuna. Jube tüütu on kui ei saa viis aastat sinuga koos elanud inimese kohta öelda \”minu mees\” vaid ikka boyfriend vms. Jah, tore on noorena igasuguseid lauseid õhku loopida aga tegelikult on igal naisel vaja teada, et mees on valinud sinu ja ainult sinu selleks, kellega ta tahab kogu elu elada. Kuidas abiellumine muudab sinu suhtumist rahasse alatiseks. Sest juba paar kuud peale tutvumist ma lihtsalt TEADSIN, et tema ongi see õige. Paber kui selline ei ole oluline meile, aga mulle on tähtis see, et me oleme ühe nimega ja mind peeti oma nime vääriliseks. Mõistan endiselt, et paljudele see seda kõike ei tähenda. Samamoodi tekivad ametlikult abiellunutel kohustused. Kindlamaks selles suhtes, et iga emotsioonitulva tõttu ei jalutata teineteise juurest minema. Side on habras, me peame väga teisega arvestama, püüdma talle meele järgi olla, nööri mööda käima – side võib katkeda, kui eksin või teen midagi, mis teisele ei meeldi. Laps tuli sellest veel aastake edasi. Meil oli ühine laps ja elasime rõõmsalt niisama koos. Ja reeglina saab abikaasa elamisloa automaatselt, elukaaslane aga tihti kas ei ole keegi või peab kõigepealt tõestama hakkama, kes ta on ja kaua koos ja siis ka oleneb elamisloa saamine ametnike tujust. Kuna kooselus seob justkui vähem, on lihtsam minna. Saan aru, et on inimesi, kellele see pole tähtis ja aktsepteerin seda. Loomulikult ei tea keegi, kauaks seda soovi ja tahet on aga tõesti oleme hetkel veendunud et tahame. Ma isiklikult ei saa aru jälle, kuidas aru ei saada, miks kõik ei mõtle ühtmoodi. Ja tegelikult on hea tunne kui tead, et sinu mees on ikka päriselt ka sinu mees. Kuid üks hetk tekkis tunne, et see pole ikka see. Tema oli nõus ka ja pool aastat hiljem olime abielus. Suurem osa riike nimelt kooselu sellisel juhul arvesse ei võta. Pole abielus olnud, minu kaaslane on aga lahutatud. Ise veel abielus pole, aga tulevikus tahaks abielluda küll.

Psühholoogid: abiellumine muudab mehed sõbralikumaks ja.

. Umbes nagu sa riidled oma ema või õega, kisute kangesti, aga päeva lõpuks lepite ikka ära, sest sa ei saa loobuda olla kellegi tütar või kellegi õde. Kui pool aastat olime juba koos olnud, siis mees ütles, et tema tahab mind päriseks ja viisime avalduse sisse. Ühest küljest sellepärast, et tahtsime kõigile, nii sugulastele kui riigile teada anda, et meie kaks oleme nüüd paar. Meie abiellusime enne laste sündi aga arvan, et jube ebamugav oleks ka see kui lastel oleks teine nimi kui sinul. Ja väga paljudes riikides siiski on abikaasa positsioon oluliselt elukaaslase omast erinev. Ilma igasuguse meie jaoks imala tralli st põlvili nutva meheta ja pulmas käsu peale musitamiseta. Jah, rasedus tingis abiellumise hetke – sel ajal oli norm sünnitada peale pulmi. Aga kui oled ikka lepingu sõlminud, siis keppimine saab juba hoopis teise tähenduse. Halvasti võib igal juhul minna… Please wait. nime ma ei vahetanud, sõrmust ei kanna kumbki. See sunnib pingutama ja mitte kergekäeliselt loobuma. Vähemalt on selge, et mõlemal on me elust ja tulevikust sama arusaam ning üllatused vähem tõenäolised. Kuid aja jooksul olen jõudnud arusaamisele, et abielu seob meid rohkem perena. Praegu tundub kuidagi alatu mõelda oma lastele ja endalt küsida, miks ma nad sain. Kui see lastakse mööda, siis pole enam mõtet. Minu tähelepanekute kohaselt on kahekümnendates meestest need, kes ise abielusoovi avaldavad need, kes on esimese naise leidnud pigem hilisemas nooruses. Tulevikus vahetan küll tagasi, sest ei taha eksmehe varju enda peale saatma.

Abiellumine muudab mehed paremaks - Forte

. Kui abiellutud ei ole, siis tegelikult ei ole tegu sinu mehe või sinu abikaasaga. Ja lastetoast tuleb põhjust otsida, nagu ikka. ei ole abielu kunagi võtnud kui igavest pühendumist, vaid oleme koos nii kaua kui see meile sobib. Kui me ei oleks olnud abielus, ei oleks temale laienenud ühtki kindlustust ega toetust, k. Ma saan aru küll su mõttest, et abielluda tuleks veel armunununa-aga suht hästi juba üksteist tundes, lasteta. Eelkõige kannatavad ju lapsed, kes vale naisega saadud on. Ise ma abieluettepanekut mehele ei tee. Abiellusime, kuna tahtsime, et oleksime peres kõik sama nimega. Ise olen tolerantne nii ja naapidi, niiet ei provotseeri ega heida ette 🙂 Aga, et siis esimene vastaja arvas, et mis see ikka muudab st vahet pole, kas abielus või mitte 🙂 Please wait. Rahakotisõbralikud tegevused, mida nädalavahetusel ette võtta. abielu ei ole tänapäeval enam kuigi oluline, ei anna eriti mingeid eeliseid kooselus inimeste ees. Aga – abiellunud oleksime niikuinii varem või hiljem. No vot see on märk, et sinu kaasa tulemine minuga on igale poole iseenesest mõistetav. Sama perekonnanimega ja ka seaduse ees. tõesti – vaid nime muudab. Probleeme võib tekkida ka kui lastega üksi reisile lähed ja teil erinevad nimed on.[/tsitaat] selle väite, et elukaaslase kohta ei võiks öelda \”minu mees\” pean küll ümber lükkama. Kah kinnisvaraomanik ja aasta-aastalt enesekindlam. Pärit traditsioonilisest perest ja on kogu aeg öelnud, et ei oleks abiellunud, kui ei teaks, et see ikka nö õige naine on. Aga ega mu elul väga viga pole. Tal on ka üks lähedane täpselt samamoodi peale pikaajalist kooselu ja lühiajalist abielu lahutanud. Oleme mitu aastat juba abielus, aga ikka mõtlen sellele nagu oleks alles eile abiellunud. Kuidas abiellumine muudab sinu suhtumist rahasse alatiseks. No ja läksimegi perekonnaseisuametisse ja andsime avalduse sisse. pulmapidu ma küll ei tahaks. Vähemalt olen kuulnud, et paaridel on kuupäev, hetk, mil nad on otsustanud, et pole enam niisama koos, vaid on siis nn vabaabielus. loogiline ju, et nendel lapsi ÉI olnud. Aga kes teab, ehk ütleb ta seda lihtsalt minu meeleheaks 🙂 Sõprade jaoks oli meie abielu üllatuseks ja pärast ühel õhtul grillimas kuulsin ka, et mehed arutasid, kuidas lapsi võib saada, kui aeg õige, aga abielluda saab ainult siis, kui naine õige. Tartu Pauluse koguduse õpetaja on kuskil kirjutanud: Kui oleme vabaabielus, siis meie ei ole vabad. Olen abielule viimasel ajal palju mõelnud. Pühendumist saab ka teisiti väljenduda ja kindlasti on paljudel kooselupaaridel ka mingi nn leping

Märkused